norefjellipäev

meenus just miski, mida vaheajal veel teha jõudsin (jõuluvaheaeg oli 23. dets – 6. jaan, see päev leidis aset viimasel laupäeval) – käisin suusatamas!!

lund siin küll polnud, aga tund aega autosõitu ja tuhat meetrit kõrgemal oli maa paksult valget täis. mina olen ise üks mäesuusafänn ja ei saa öelda, et ma poleks seda päeva põnevusega oodanud. panin oma sokid ja sallid ja sahisevad riided peale selga, krimpsutasin suusasaabaste haarde peale nägu ja istusin terve autosõidu suure naeratusega ja ootasin. 

noh, kõigepealt läks meil hunnik aega, et autost keskuseni jõuda, sest peale minu olid seal ka hostema, jesper, hosttädi ja tema kolm poega. kõik venisid kui tatt. okei, poisid igatahes. lõpuks keskusesse jõudes ootas meid aga kõhedusttekitav vaatepilt – 50 minutit pikk järjekord, et pileteid osta. ma külmusin kolm korda ära, käisin kaks korda sees (trahtris) üles sulamas ja taasavastasin seda, kuidas mulle laskesuusatamist vaadata meeldib (elasin osalevale eestlasele väga kaasa ja hõiskasin, sest norrakad olid esikohtadel). needsin siis oma ettevalmistamatust, sest ma polnud taolise külmaga arvestanud – olen varem käinud vaid kuutsekal ja austrias–šveitsis, kus lume kõrval lõõskab päike ja kus pole nii mitut riidekihti tarvis – ja lõpuks saime suusatama. peaaegu.

norefjell ilusa ilmaga

sest jesper arvab, et mäesuusatamine on lamedam, kui lumelaud ja ta ei oska sellega korralikult suusalifti peal olla. niisiis kukkus ta selle pealt mitu korda maha ja mina hakkasin oma külmumisega jõudma sinnamaani, kus sul on nii külm, et hakkab juba soe. siis käisime veel paar lifti läbi, seekord kukkumisteta, ja jõudsime õige nõlva peale. seal oli tegemist sinise nõlva ja kahekohalise istumistõstukiga, millel istmed olid – i kid you not – jääs. hirmus pikk ja aeglane lift oli, niisiis tuli lõpuks asi välja nii, et allasõit võttis kõvasti vähem aega, kui liftigasõit. ja ma olen üks neist inimestest, kes sõidab väikese nurga all ühest nõlva äärest teise pea terve tee.

kuna meil oli kokku suusatamiseks aega kuskil tunni ringis – heal juhul pooleteise – ja mul oli tõesti väga külm, siis otsustasin grupist lahku lüüa (nad ootasid kõik üksteist mäe üleval (ja jessas, kui kaua lumelauduritel seal aega kulub), mäe all ja neli korda vahepeal ning iga ootamisega tekkis mu lõua alla üks jääpurikas rohkem), sain selleks loa ja vuhisesin rõõmsalt üles ja alla. mäesuusatamine on nagu jalgrattaga sõitmine, niisiis olin oma roostes oskused mäe sulgemise lõpuks taas oma keskpärasele tasemele saanud ja isegi külm polnud enam. kui mägi kinni pandi, oli terve nõlv paksu udu täis – kui läksime, oli see seda vaid esimesed paarkümmend meetrit nõlva ülaosas. aga vaade olevat väga ilus, kui udu pole, niisiis läheme õige varsti tagasi ja suusatame veel. seekord loodetavasti kauem. minu jaoks ju õige püha üritus, ja üks mu lemmikuid.

lund oli küll niisama palju, kui siin pildil

pärast trahtris olime aga lõpuks kõik taas koos ja oli tõesti hästi–hästi mõnus. mõnus soe (ehkki ega mul siis, kui suusatamises hoo sisse sain, enam kuigi külm polnudki) ja sõime võileibu, jõime kakaod/kohvi ja jagasime ühe uhke ja suurepärase tuurišokolaadi. kvikk lunsji, muidugi. mina hoidsin poole silmaga tour de skil silma peal ja imeline uni oli tol ööl. jessas kui hea. tahaks juba tagasi – seekord ehk aga parema ilma, soojemate riiete ja varasema ärkamisega. pole elus suusatama minema hakanud alles kell 10 hommikul, eriti mitte siis, kui sinna veel sõitma peab.

aga hea on küll, kui päris mäed nii lähedal on. ;)

PS – kui lumi nüüd maha jääb, siis alustan õige varsti oma murdmaasuusakarjääri. ja see saab olema üks piinlik ja raske asi, aga noh, järgmine aasta siis tartu maratoni pikal distantsil näeme :D