norwegian wood ja minu hetked.

ma mõtlen täna õhtul, et ei hakka enne kahte voodisse ronimagi -- niikuinii ma magama ei jää. nii palju mõtteid on. äraminek. hüvastijätt. lõpukingitus. viimane kord, kui just seda inimest näen. kas ma unustan norra keele. yes. kas saksamaa võidab esmaspäeval. mida jan juua tahab, kui esmaspäeval jalkat vaatame, sest kokakoolat ta ei joo. kas ma peaks gagi või vhksse viimase hetke avalduse andma, et rootsi keelt õppida. kas minna eestis tööle või mitte. millal me kinno läheme. kas ostan munchi t-särgi. ja nii edasi.

eile sai kool kella poole kaheteistkümnest läbi, aga mina pidin alles 12 mari emiliega kokku saama, niisiis istusin kooli esimese korruse nurka, kus jani sõbrad tihti hängivad. kõigil oli tund -- noshel nähtavasti mitte, sest ta oli sealsamas, vast ehmatunud, et keegi tema nurga omale võtnud. noshe on tüdruk jani klassist. aga siis tuli ta hoopis minuga rääkima ja me rääkisime oma pool tundi, eestist ja norrast ja reaalainetest ja ma jagasin talle edasijõudnute mate ja IT kogemusi, sest ta võtab järgmine aasta needsamad ained. (ma kahetsen mõneti, et inglise keele asemel keemiat ei võtnud, aga kuna nii tore oli mu inglise keele õpetajat teadma saada, pole see liiga suur kahetsus.) 11:55, kui tund lõppes, tulid jani sõbrad ilma janita sinna ja vaatasid mind suu ammuli. kuidas ma norra keelt oskan. jan ei taha norra keelt õppida, han er glad i engelsken, ütlesin ma. nad noogutasid ja mari emilie tuli, ja natuke hiljem connie, ja inimesi oli nii palju, et naljakas oli. võtsin mari emilie koti ja läksin koju.

lõunasöök, tund und, dušš, kott kokku, ja läksin 15:15 oslo bussi peale, kaasas viissada krooni, telefon ja matpakke, mille bussis ära sõin. spordileib juustuga. otsisime oslos kolmveerand tundi mulle kampsunit ja saime siis poeomanikult kuulda, et seda ei toodeta enam ja alles on vaid lastesuurused ja XL. nojah siis. läksime metroo peale. pilet 30 krooni. ükskõik, milline liin, lääne poole. neli peatust. majorstua, või majorstuen, nagu peenes oslos öeldakse.

ekslesime ja jõudsime lõpuks frognerbadet-sse tänu vast viiekümne aastasele mehele, kes meist mööda kiirustas, kenti särk seljas. no kuhu mujale ta läks. istusime muruplatsile, päike meid kõrvetamas, ja kuulasime violet roadi viimast laulu -- face of the moon. hea, hea tunne. hea laul ka, üks kahest, mida kodus kuulasin, kui teada sain, et nad tromsøst pärit. väga festivalitunne, positivus, ja nii edasi.

käisime ringi. ostsin kokat ja roosa särgi, rääkisin natukene vabatahtlikega. veel üks asi, milleks tagasi tulla. reisimine jääb mul vist pikaks ajaks tallinn-oslo-tallinn marsruuti järgima. (connie saab novembris 20, kuidas ma saan mitte tulla?)

kell 20:45 olin ma rahutumast rahutum. vaatasin huult närides inimesi oma ümber. tõusin püsti ja seisin kolmandasse ritta, mari emilie rõõmsalt mu kõrval, festivalimelust joobunud, sest ta polnud  taolisel kunagi varem käinud. rootsi lippudega tüdrukud ja kolm rootsi keeles rääkivad poissi õludega seisid meie ees, ja meie ümber oli mägede viisi kenti-pluusidega inimesi.

ja siis pandi must kardin ette. minut hiljem hakkas muusika. nägime paari vilkuvat tuld ja hakkas muusika, ma ei mäleta, mis laul, aga nagu paljude kenti lauludega, teadsin ma vaid laulu olemust, mitte sõnu. ümisesin kaasa. naersin, äkki on muusika plaadilt -- nad ei tahtnud norrasse tulla, nad on stockholmis ja valmistavad kentfesti ette... pole võimalik, et nad on siin. mitu minutit möödus, segadus rahva seas. ja siis tõmmati kardin eest.

ma hakkasin nutma. ma ei saa seda muudmoodi kirjeldada. joakim berg seisis minust mõne üksiku meetri kaugusel, ketid teksade küljes ja nähes välja kui the smoothest motherfucker alive. pole teisi sõnu tema kohta, mitte eesti keeles. (olgu, valetan, ma hakkasin juba palju varem nutma -- kui muruplatsil istusime, ja kokatopsi tühjendasin, ja siis laval nägin trumme, millel kirjas kent. aga siis vaid hetkeks.) käed üles, vehkimas, kõik. ma ei suutnud temalt pilku tõsta. ma ei tea, mida ma oodanud olin, aga joakim oli midagi täiesti tundmatut, võõras objekt minu orbiidil, aga nii huvitav, nii kütkestav. hämmastav. säras eredamalt kui minu süda. 

ma mõtlesin rongiga koju sõitest, millest blogin. kirjutan lihtsalt "unustamatu õhtu; ei tea kunagi, mil saab su vahetusaasta parim silmapilk olema." või minu jutt esimestest. lihtsalt hunnik hüüumärke ja laulusõnad la belle epoque'ile -- "jag är halvåret av mörkret, i landet som gud glömde -- ma olen poolaasta pimedust maal, mille jumal unustas", mehest, kes mulle õlut peale kallas ja mina arvasin, et vihma hakkas sadama? aga nüüd sai nii.

kent. kent pole minu jaoks üks lemmikbänd; ma pole neid viimased paar aastat kuigi palju kuulanudki. midagi palju enamat. aga kent oli põhjus nii paljudeks esimesteks kordadeks mu elus, ja kent oli esimene, mis tekitas mus põhjamaaigatsuse, ja lõi mu põhjamaaunistuse. nii et kui ma hakkasin 13. juunil, oslos, oma norra sõbrannaga norwegian woodil joakim bergi nähes ja "jag lämnade mitt land" kuuldes nutma, siis minu jaoks on see täiesti arusaadav. põhjendatav.

neljateistaastasena kirjutasin endale kirja neli aastat tulevikku, kus ühes reas seisis: "kas põhjamaa mõlgub veel su mõtteis?" ja nüüd olen ma siin. kõik mu valikud, otsused, top 25 kuulatud laulud, iga kirjutatud sõna... kõik tõi mind siia, norra kuningriiki. jeg kunne ikke være mer glad i mitt landet, og alt det handler, norske ord og jævla preposisjoner, fordi ærlig talt, uten for å tvile i et sekund, jeg har aldri vært så lykkelig som jeg er her. det finnes ikke ord, ikke i engelsk eller norsk eller estisk, et ord eller ti, så mye større enn bare takk, til å si hvor takknemlig jeg er, for alle de ubehagelige mennesker hvem sin hatefulle ord hadde meg å føle meg liten, stenge meg inne i rommet mitt og lytta på ensamheten, og drømme om norden. fordi når er jeg her, og jeg elsker livet, kanskje for den første gangen i livet.

ma ei oskagi enam midagi öelda. olen väga tänulik ka kõigile headele ja lahketele ja suure südamega inimestele, kes väärivad rohkem sõnu, kui mul öelda on kell kaks öösel, ja keda ma nii väga armastan. ma olen selle aastaga kohtunud rohkemate inimestega, keda nüüd kalliks pean, kui neid vanasti kokku oli, ja ausalt? mul on nüüd palju rohkem ruumi. ma oskan hingata.

aitäh, jocke, aitäh, sõbrad, aitäh, sõnad, et mul end väljendada aitate.

(alt har sin tid.)

10 kuud norras.

sain eile yesi info ja tundsin esimest korda põnevust -- ei, esimest korda põnevust, mis oli nii suur, et pani mu lahkumisärevust unustama.