(tegin sohki ja panin selle postituse varasemale kuupäevale. kui hea on olla blogiperemees!)
tagasivaade äraminekust pildis, mis kujunes oi-kui-palju raskemaks, kui ma oodanud olin. pildid emast-isast, kes ka uhkelt kohal olid, jäävad seekord küll ainult mulle (koos hulga teistega, sest klõpsutamine aitas ärevust maandada. natuke.)
saavutused enne äraminekut:
- ajasin ema püksid ta kohvi täis
- eksisin emaga vetsu otsides ära
- jooksin turvaväravatest läbi, sest ma kartsin jubedalt lihtsalt ulguma hakata
- lõpetasin pakkimise kell 02:05 öösel, tundes häbi ja kahetsust (issi, sul oli õigus!! nagu tihti juhtub.)
minu tuba kella ühe paiku öösel. mul polnud elus nii paha olnud, kui sel hetkel (selle ületas aga mõne tunni pärast lennujaamas hüvastijätmine...)
saara oli nii solvunud, et ei näidanud nägugi.
minu absoluutselt ületamatud ja suurepärasemad sõbrad. johanna ja pille-riin, näitamas üles 200% initsiatiivi mind saatma tulla. miljon kalli teile!!
BURKINA FASO, ma olin närvis.
ema kingitus, vist eesmärgiga minus iga kord seda vaadates kohutav koduigatsus tekitada. surikaat!!
mina nutsin sisemuses, taevas igal pool.
taevas oligi sellist värvi. ulme.
minu lähim eestlane järgneval aastal: eva
minu meelest on siin mu kohvrit näha :D
patrick ja yanick, saksa-šveitsi poisid
esimene matpakke saak, mille yfu vabatahtlikud meile lennujaama tõid. ja hea, et tõid - mul oli lõpuks kõht nii tühi, et ületas mu ärevusegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
hei-hei, tore näha!