elu–olu–asi–värk–miks

võtsin kätte ja enam inglise keeles ei räägi, tee mis tahad. palju lihtsam on, kui ette kujutasin, kuigi mul kulus eile oma neli–viis minutit, et hostemale üks väga lihtne logistiline korraldus selgeks teha. aga juba arenen – täna ootasin bussi ja mõtlesin valjult. norra keeles. friggin' norra keeles. nii uhke olin enda üle, haha.

elu liigub vaikselt, asjad lähevad paremaks ja halvemaks ühekorraga. mõned päevad on väga rasked ja kõik, mida ma teha tahan, on terve päev magada (olgu siis koolipäev või mitte) või hoopistükkis koju ära minna. ma ei tea, kas ma olen seda juba maininud (kordamine on niikuinii tarkuse ema ja see on minu blogi, nii et pole vahet), aga kultuurišokk pole päris see, mida ma ootasin. enne norrat ei mõistnud ma, kuidas on võimalik, et 3–4 kuud järjest on muudkui halvasti… aga see pole  intensiivne. eh, tõsi, kui sellesse väga sisse elada, muutub see intensiivsemaks, aga üldiselt on see lihtsalt kui sügelus, millest kunagi päris lahti ei saa, aga mille unustab tihti ära, kui end tegevustesse pühendada või inimestega koos olla. ja samas võib see mõni hetk täiesti suvaliselt tagasi tulla ja jalust lüüa. ma lubasin endal ühel päeval selle üle pikemalt juurelda ja sain aru, et kultuurišokk ongi see, mis mu norra keelt tagasi hoidnud on, sest liiga tihti ma ei taha, ei jaksa, ei viitsi. ehk põhjus, miks ma nüüd asja eriti radikaalselt kätte võtsin. kultuurišokk paneb mind tähele panema asju, mida ma kohe üldse tähele panna ei taha.

tahaks öelda, et "ärge muretsege, see on nii tilluke asi ja pole pmst probleemgi", aga mis mõtet mul ikka luisata. vahel on halvasti. aga kodus oli mul, uskuge või mitte, tihemini halvasti – siin on see lihtsalt erinev, sest kõik on nii võõras. elagu elu väljaspool mugavusstsooni!

aga tore on see, et tihemini on tore ja hea jne ja sisseelamisperiood on läbi ja kodutunne on ja JESSAS, kuis ma oma väikevendi armastan. nii toredad. mattis on hostisaga prantsusmaal see nädal. kuidagi vaikne on siin. muidu on perega pärast veidikest veidrust asjad taas superhästi ja koolis meeldib ka ja üldse igal pool meeldib nüüd. 

uusi sõpru on tekkinud siit ja sealt nurgast, päris tihti peatatakse koridoris või hõigatakse "hei, elina!". koolist pole ma vist ammu rääkinud, aga igatahes läksin juba päris ammu edasijõudnute matesse ja vahetasin prantsuse keele IT vastu. ahjaa, tuleb välja, et minu segane prantsuse keele õpetaja on alkohoolik. go norra, mis muud – aga minu vahetuse põhjus oli ses, et ma saaks oma muidu lihtsalt passitud hommikud sisustada ja esmaspäeviti varem koju prantsatundide arvelt. pluss on mul IT-s rohkem semusid ja prantsuse keel norra keeles on jätkuvalt kõige segasem asi üldse. ok, ausalt öeldes pole ma mingit kinnitust saanud, et ma ikka saan selle vahetuse teha, aga ma olen juba kaks nädalat IT–s käinud ja (lol) juba kolm nädalat mitte prantsuse keeles käinud.

eneseiroonia on kuld.

käisin nädalavahetusel rootsis (varsti pildid) ja see nädalavahetus lähen evale bergenisse külla. kui ma ikka rongipiletid saan.

kuulan kenti (naeran rootsi keele üle, sest maryt parafraseerides on see norra keel gone wrong) ja kaizers orchestrat (norra alternatiivrokk, ahh kui suurepärane avastus) ja hommikuti rõõmsat muusikat, sest hommikud on raskeks muutunud ja külm ja pime on ka nüüdseks.

ahjaa, novembri algus tähendas ka nanowrimo (national novel writing month – kirjuta kuuga romaan e 50,000 sõna) algust ja minu arengut saab siitsamast kõrvalt jälgida. korrutage kuupäev 1,667–ga ja kui ma olen alla selle tol päeval, võite julgelt minuga kurjustada. see aasta on üks absoluutselt hämmastav–äge isik seda minuga (noh, ee, me räägime sellest palju, nii et… minuga…) koos tegemas, aga ma ei tea, kas ta tahab nii suurt kuulsust kui on minu blogis (6000+ vaatamist, mees!) ta osaluse kuulutamine, nii et nime ma ei maini. kirjutan see aasta eesti keeles ja nagu te ehk sest postitusest näete, on mu lauseseadmisoskused kadunud ja oh, küll saab eestis nalja seda lugedes. mis on estisk, küsin ma teilt??

okei. vabandused kõigile selle kohmaka postituse eest ja ma nüüd lõpetan kirjutamise edasilükkamise (paradoks, huh?) ja naasen nano–lainele. kui ma see kuu eriti siia ei satu, siis nüüd ehk mõistate, miks. olge tublid!! kallid kõigile, aga eriti neile, kes mulle kommi saatnud on!!

EDIT: oiiiii unustasin – sain oma esimesed hinded!! mõlemad ajaloos, hinneteks 3+ ja 4– (hinded siin halvim 1–6 parim). teine hinne oli parem kui klassi keskmine. mis mul öelda. vaatasime john greeni world history crash course ja vastasime küsimustele. ma ei saanud kõikidest küsimustest aru, nii et mängisin natuke bingot ka, aga üldiselt – ajeeee!!!