inimlik loomulikkus ja täiskasvanuks olemine

üheteistkümne kuu pärast olen ma 19 ja siis võin vast tõesti juba vanadust kartma hakata.* ja samas olen täiskasvanuna hakanud kindluse ja otsustamise mõttes just vastusuunas läinud, hakanud asju lahti harutama, ja see ongi vist ainus šanss minul õnnelik tulevik saada.

nagu eelmiselgi aastal, paneb nanowrimo mind mõtlema kõigest, mis elus oluline ja vähem oluline. uued avastused, uued mõtteviisid ja muutuvad väärtushinnangud. terve edasine elu kõrgub korraga hirmutavalt ja nii-nii lootusrikkalt ja see on omavahel läbipõimunud, veider ja vajalik ühekorraga.

seisin eile õhtul peegli ees, hingeõhk seda läbipaistmatuks värvimas, ja korrutasin endale peegli eest ühtainsat lauset. mul pole tahtmist seda veel veel siia kirjutada, sest alles eile oli esimene kord umbes kaheteistkümne aasta jooksul, kui ma lubasin iseendal seda mõelda. aga võin küll üht öelda: ma hakkan iseenda unistusi taga ajama, alatiseks, ja kui ma selle unustan, on see postitus siin, et mulle seda meenutada. ja kui sul on pimedat usku, aja ka oma unistusi taga. motivatsiooni leiad sellest, et astud oma mugavustsoonist välja ja teed midagi enneolematut iseenda jaoks. (pole vist kuigi raske aimata, mis minu suur - ja samas nii lihtne - avastus oli, aga äkki ongi nii toredam.)

ma ei tea, mis järgmiseks saab, aga üks lihtne, naljaga öeldud lause eile öösel kell kolm, kui und ei olnud, võis ühe lahmaka lumepalli veerema panna. äkki tuleb sest lõpuks laviin. 

kas teile meeldib mu blogi lugeda? kas te viitsite seda samas tempos terve selle aasta lugeda? või peaks ma pilte edasi klõpsima ja jagama ainult seda, mis mult oodatud? retoorilised küsimused, aga vastata võid ikkagi, mulle meeldiks. aga mul on nii halb kriitikataluvus. mu kõht kuivab kokku ja liblikate asemel - mis on seni vist mu lemmiktunne üldse - on õõnes tunne.

minu eelmise aasta projektist.
ma pole enam see inimene, aga ma ei tea, kas see on hea?

ehk vaade minu mõtteisse väljaspool vahetusõpilane olemist. 

*see oli nali, muidu.