novembrikuu–uu–uuuu

kuna ma olen maailma parim asjade edasilükkaja (prokrastineerija? ma ei tea), siis võtame hetke, et seda blogi näppida. see tähendab, lugeda–kirjutada. ehhee.

vahepeal on asjad olnud vaiksed, vähem vaiksed ja vahepeal õige valjud. asjad liiguvad paremuse poole, ei mingit visti. perega sai ükspäev pikk–pikk (kolm tundi, täpsemalt öelda) jutt maha peetud ja asjad on siin nüüd nii–nii head.

te ei kujuta ette ka, kui glad i brødrene mine ma olen. nii, nii, nii, nii tore on, et mul on vennad, et mul üldse søskenid on. november on raske olnud, aga no see üles–alla elu on minu oma just praegu, just siin. norras østmodumveienil majas 753 teisel korrusel. nanowrimo on raske olnud. mina arvasin, et see saab lihtsam olema, kui eelmine aasta, sest aega on ülegi – aga võta näpust, keerulisem on hoopistükkis. just seetõttu, et nii palju on päevi, mil pole tõesti hetkegi, et kirjutada. aga kui kirjutan, tulevad kõik sõnad, mis tarvis, ja rohkemgi. novembrikuu on nii kiiresti mööda läinud, et mul polnud mahti koolist vaba päevagi võtta, et kirjutada, ehkki plaanisin seda. aga meil on aastaid ja kui juba kolme ja poole kuuga nii palju muutuda võib, siis aastatega muutub kindlasti paljut. ma ei tea. mulle meeldib kirjutada ja miski ei istu mulle nii hästi, miski pole nii loomulik.

aitäh, tija, et sa oled minuga olnud ses nanowrimos. palju õnne pillele!! eesti kommuun sel lehel on nii mõnus, ei suuda oodata järgmist aastat, et saaksin nendega kohtuda.

mina muutun igatahes viisidel, mis on vaat et kahtlased. ma ei tea, kas see on hea või halb. vahetusaasta on imelik. ja nii nii tore!

koolis teen nüüd vaat et kõike kaasa. õpin rakumembraanidest ja formering hos planter–ist kõike, mida õppida annab ja ats tegi mulle isegi polünoomide jagamise selgeks. saaral oli õigus: nad veel jõudsid mind üllatada. aga tõele au andes ei usu ma, et norra või siinne koolisüsteem (lasteaed vs ülikool) mind kunagi üllatamast lõpetavad.

tüdruk piltidel on camilla (ma loodan, et kirjutatakse nii), kes on mari emilie väike õde ja minu naaber. nii armas tüdruk. nagu ma ütlesin, norra ei lõpeta minu üllatamist, ja norrakad niisamuti. (pärast nanowrimot annan ma eesti keele suhtes seks kooliaastaks alla, ma ei saa ise ka aru, mida ma kirjutan…) muuseas leidsin norrast eesti tüdruku ja eestist norra tüdruku. väike maailm, huh. sees on nii soe tunne. kas ma võin selle blogipostituse oma nano word counti lisada? ei või, aga äkki ikka võin? 7000 sõna veel. saab tehtud!

tahan teid lõpetuseks jätta sellega, et asjad on hästi, maailmas on lootust, rasked ajad mööduvad, päike tuleb välja, sõbrad ja pere aitavad kõigest üle saada ja maailm on siin, meil on vaja vaid sellest kõik võtta. elu on uskumatu, mäed on ilusad, isegi, kui seisavad päikese ees kaks kuud ja uni teeb imesid. tulevikku pole vaja karta. pole vaja end sundida. norra on ilus riik, & eesti on ilus riik. üleskasvamine on protsess. inimesed on toredad. ja ma õpin norras palju.