kuidas läheb?

hei–hei, rahvas!

alustuseks võlgnen väikese selgituse neile, kes minu twitterit jälgivad ja kes mures on olnud minu pärast. mul on kohe eriti keeruline aastaalgus olnud ja tunnen end üleüldse väga saamatuna ja asjad kuhjuvad ja kuna see blogi – sorri, kõik te toredad ja ustavad lugejad – on eelkõige siiski minule mälestuste jäädvustamiseks, siis üritan ikkagi keskenduda heale (ja tulevikus rõõmu tunda sest, et ma polnud suur vinguja.)

kokku langesid õige mitu asja. väikesed tülid (seekord tõesti väikesed) perega on energiatneelav ja nõme, aga sellega saaksin kenasti hakkama, kui poleks vaid seda jama, mis koolis toimub. alati pole jama. enamasti aga on. ja ahrfgdhfjgfytukhil fui. klassis pole mind siiamaani omaks võetud, paar–kolm üksikut sõpra on, aga ülejäänud on mujalt kooli pealt – tihti jani kaudu – leitud. nad on toredad, aga ausalt tahaks ma siiski klassivaimu, sest kool on siiski vahetusaasta peamine osa. ja seda mul pole. ma olen sellega juba nii harjunud, aga asjad tegi raskeks uus tüdruk meie klassis, kes pärast jõuluvaheaega alustas – järjekordne yfu vahetusõpilane, seekord austraaliast. ta on üks supertore tüdruk, aga (võõrastega vähemasti) niisama häbelik, kui mina. aga kuna ta on austraaliast (mis on, vaadakem tõele näkku, julmalt kihvt), on ta palju huvitavam kui mina. ja ta võeti kohe omaks – sai täpselt sellise vahetusõpilase staatuse, nagu mina (ja kõik teised võpid) ootasime, tema vastu tunti huvi ja oldi supersõbralikud. kõik purssisid inglise keelt niisamuti. ja ei, ärge saage valesti aru. see on mega–megatore ja ma loodan, et tal tuleb väga tore aasta paljude sõprade ja meeldejäävate hetkedega. aga minu jaoks… nojah, mina olin tema kolmandal päeval meie koolis kooliõe/psühholoogi juures, sest ma pidin kelleltki natukene nõu saama kelleltki, kes on vanem ja targem ja kuulab.

läksin sinna õigupoolest küsimusega, et kas peaksin klassi vahetama või mis siis nüüd. kooliõde (rita, kes on hollandlane) ütles, et on väga hea, et ma sinna tulin ja see, et tema poolt tuli toetus, mitte reaktsioon A või reaktsioon B, mis mõlemad on praktikas kasutud ja mida seni saanud olen. ta sõnas, et mõistab, ja ütles selle välja just nii, nagu mul väga kuulda vaja oli kellegi teise kui iseenda suust: "see on sinu ainulaadne aasta ja sa pead seda nautima, ja kuna praegu sa seda ei tee, siis tuleb midagi teha." tema polnud küll lõpuks see inimene, kelle juurde selle probleemiga minema pidi, aga tema oskas mind õige inimese juurde suunata ja loodetavasti saame me bentega järgmine aasta midagi välja mõelda ja loodetavasti ei hakka ma tema ees avalikult ulguma. heh.

igatahes! suur–suur tänu kõigile, kes küsisid, sest see tõepoolest aitas. kooliõde kirjutas pärast minu vestlust kaardile, mille ta bentele annab "ensom", mis eesti keeli on üksik, ja just nii olen ma end viimasel ajal nii väga tundnud. teie tõite mind sealt välja nii palju, kui see võimalik oli, ja mitmekümnendat korda sel vahetusaastal saan öelda, et te, sõbrad, olete suurepärasemast suurepärasemad.

täna käisin kehalisetunni ajal arsti juures tuberkoloositesti tegemas, sest kõik norrase kolivad inimesed, kes eestist, lätist, leedust, poolast või rumeeniast tulevad, peavad tõestama, et nad selle käes ei kannata (ma ei teadnudki, et meil selle haiguse protsent nii kõrge on, heh). see oli süstlaga, mis oli kurb, aga rita (kes just taoliste probleemidega tegelikkuses askeldab) oli väga kena ja sõbralik ja see polnudki kuigi valus. esmaspäeval pean tagasi minema, ja siis veel hønefossis või drammenis (mulle lähimad linnad) oma ribidest röntgeni tegema. tegelikult loodan, et selle teeb arst, aga eks saab seal näha. kogu see trall oleks pidanud koos minu sissekirjutamisega nii neli kuud tagasi olnud olema, aga parem hilja, kui mitte kunagi… nähtavasti. (kas ma poleks juba praeguseks kõiki nakatanud, kui mul tõesti tuberkoloos oleks?)

mattis on nii–nii–nii–nii lahe!!! ma ei suuda lõpetada sellest rääkimist, ja tõenäoliselt jääb see nii seni, kuni ta suureks kasvab ja normaalseks ühiskonnakodanikuks saab… kui mitte millegi muu pärast, siis ainuüksi vendade omamise kogemuse pärast oli mõtet siia vahetusaastale tulla. mataõppiminegi on temaga äge (ja mulle nii meeldib kõike seda värki näha, kui lapsemängu – ega väikevend pea teadma, et minul kaheksandas klassis mate kolm oli. praegu oleks viis. kui ma tema klassis käiks. ta on neliteist.) ja teine vennas tundub viimasel ajal olevat down in the dumps, aga ka tal on oma helgemad hetked ja kui tema mind need viis kuud (!!!!!!) nii halvas kui heas hoidnud on, siis on minu jaoks puhas rõõm tema jaoks nüüd sedasama teha. 

mattis ja prügikastid. ajeeah.

"tee pilti tee pilti tee pilti!" "mul on jube pissihäda, teeme teine päev??" "TEE PILTI!"

kahe nädala pärast on keskaastaseminar, mille kohta ei oska ma suurt midagi arvata. kardan natukene oma norra keele oskuste pärast, sest kuigi minu piirkonnas on palju neid, kes mulle keelebattle'is alla jääks*, tunduvad põhja–norras elavad kõik jube hästi rääkivat. ma ei mõista küll, miks ma nii palju muretsen, sest yfu üritused on alati jube kihvtid (elo, aastaalgusseminar, høstsamling, juleavslutning on mõned mu lemmikhetked vahetusaastast) ja vahetusõpilased on kõik niiiiii toredad, rääkimata vabatahtlikest. saab näha.

* jaa, ma kirjutasin selle meelega nii, et sult, lugeja, naeratust välja võluda

connie pitsaga. jessas, kuis ta pitsat
armastab!

üks toredaid hetki oli veel aga kui teisipäeval käisime terve vg2–ga (gümnaasiumi teise klassi kõik harud) lillestrømis (oslo lähedal, bussiga nii kaks tundi) utdanningsmesset kaemas, mis on midagi teeviida sarnast eestis. arvestades seda, et minul on veel kaks ja pool aastat kooli ees ja ma pole norrakas ei oodanud ma sealt suurt miskit leida, selle asemel sain aga rääkida hunniku kihvtide inimestega ja palju uut teada. kui ma pärast gümnaasiumit tagasi norra tulen, siis on mu füüsis ja hinded ja rahaline seis just nii head, et aeg on küps finnmarki (norra põhjapoolseim maakond – õige natuke suurem, kui eesti) følkehøyskole'sse ("lasteaed täiskasvanuile", kooliaasta õppides oma valitud teemat, elades koos teiste õpilastega ühikas, pidavat olevat norrakate elu parim aasta) kelgukoerte treenimist õppima minna. sest püha lehm ja ta püksid, kui äge see on! ja mitte miski ei ole mus pikka aega niisama suurt elevust tekitanud, kui mõte sest aastast, taas norras. aga saab näha. natukene käegakatsutavam oli aga šotimaa ülikool dundee linnas. minu varstikäivituv projekt, millest tijaga palju rääkinud – kui see hästi läheb, on mul briti saartele põhjust minna küllaga. aga see on muidugi suurepäraste IB hinnete ja tuhandete eurode kaugusel olev mõte. norra ülikoolid mind miskipärast ei tõmba. aga følkehøy teeb seda küll.

lõunasöök – pitsa, vahvlid teistel, minul rislunsj ja kvikk lunsj. kõik väga norrapärased :D

rislunsj ("riisilõuna") on jogurt, milles on õhitud riis ja see on ko–oooo–ohutavalt hea.

aga kui vahetusaasta on mulle midagi õpetanud, siis on see teadmine, et ma saan ükskõik kuhu minna, kui ma tahan seda rohkem kui miskit muud. selle noodiga lõpetan oma jutu ja ehk blogin edaspidi tihemini. sest nähtavasti on mul siiski rääkida paljust, ehkki tundub, nagu oleks kõik päevad üksteise vennad ja miskit uut ei toimu. ha det!!

PS – lund pole ikka veel maas, aga temperatuur on üheksalt plusskraadilt miinustesse langenud. hoian sõrmed ristis.