2013 in retrospect

ma kirjutasin selle aasta alguses esimest korda elus uue aasta lubadused. nad olid poolnaljaga kirja pandud, lõviosa keskendumas kirjutamisele ja lugemisele. esimest korda võtsin kirjutamist tõsisemalt, kannustatud oma novembris kirjutatud 50,860–sõnalisest raamatust. ma ei tea, kas oli mu elu parim aasta, aga meeldejäävaid hetki oli igatahes küllaga – ja küllaga eneseületamist, tagasilöökidest ülesaamist, ja üsna ootamatult sai 2013 aastaks, mil mu plaanid said teoks. selle blogi olemasolu on üks neist näidetest. og at jeg kan skrive det her… fantastisk!!!!

aasta tagasi siiri juures uusaastat tähistamas

jaanuar ja veebruar möödusid paljude unenägude, tasakaalu ja kindlustunde otsimise vaimus. tahtsin kannatamatult teada saada, kas sain IB–sse* sisse ning samal ajal üritasin pead vee peal hoida õppimise suhtes. kõige nõudvam oli aga ehk maratonitreening, lõputud kilomeetrid valmistumaks praha maratoniks. veebruari lõpus alustasin ingliskeelset filmiblogi, millest ma väga palju rääkinud pole, aga mis oli tõenäoliselt üks parimaid otsuseid, mida sel aastal teinud olen ja selle kaudu olen õppinud meeletult palju ning saanud lademetes uusi tutvusi üle terve maailma.

tegin sõbrapäeval oravast pildi, mis on siiani mu kunstiline suursaavutus

* IB = international baccalaureate, kaheaastane ingliskeelne õppeprogramm, milles õpitakse kuut isevalitud ainet intensiivselt ja süviti – ehk kõik, mida ma koolist tahtsin, teadmata et seda tahan.

märts algas paljutõotavalt – nägin, käisin ja võitsin II ja II–III kohad kirjandusolümpiaadil, kuhu läksin ilma juhendajata ja ületasin vist küll kõigi ootusi. uurimistöö, mis mind esimest korda elus olümpiaadi riigivooru saatis, oli "naisvaatepunkt maarja kangro ja eeva pargi proosas". kuu keskel jooksin oma elu pikima jooksu – 25 kilomeetrit – paksus lumes, jalg esimesed viis kilomeetrit krampis ja sain ühe elu kõvema naeruhoo, kui avastasin, et mu kaheksandal kilomeetril selverist ostetud veepudeli sisu oli  muutunud jääkamakateks. märtsi lõpusirgel, unistades asfaltil jooksmisest, sai tšehhi mu püha viha osaliseks, sest ingliskeelsetes maratonireeglites olid nad teinud vea ja tuli välja, et maratoni vanusepiiranguks on 18+ ilma eranditeta. kuu lõpetasin uudisega, et olen IB–s sees.

aprilli alguses tegin endale industrial piercingu ja käisin esimest korda subways. oli üks ütlemata lõbus kuu, veetsin palju aega oma soomlasest sõbranna sonjaga, tegime kõike, mis pähe tuli. kevad oli lõpuks hinges. kuu lõpus läksin slovakkiasse oma parimale sõbrannale johannale külla, kes oli parajasti seal vahetusõpilane. see on üks mu lemmiknädalaid üldse, minu esimene reis, kuhu läksin üksi, ja kui eestis maandusin, tundsin, et seda tahan ma teha veel ja veel ja veel.

slovakkias

johanna slovakkias

maikuus jooksin elu kiireima 7k maijooksul koos getteriga ja kuu lõpus käisin just temaga ka muuseumiööl. ootasin kannatamatult norraminekut, ei suutnud kooli lõppu ära oodata. lõpetasin kümnenda klassi üllatavalt heade hinnetega ja tundsin end ses mõttes hästi, et olin end kooli suhtes kokku võtnud.

pärast maijooksu getteriga

suvi sulandus üheks suureks ja ilusaks unenäolaadseks moodustiseks, kui keskendusin põhiliselt sõprade ja perega koosolemisele ja kõige eestipärase nautimisele. juunikuu säravaim hetk oli reis riiga tijaga, kui veetsime kaks ööd pea et kontvõõra auce juures, avastasime riiat ja nägime esimest korda elus kaelkirjakuid. vahetult enne seda oli eelorientatsioon koos minu yfu lennuga, minu jaoks küllaltki piinlik, aga samas ka omamoodi tore ja kindlasti kohe väga lõbus. juulikuust tuleb kohe meelde positivus, mis oli raske, aga superkihvt ja lumirull ja paula andsid mulle mu elu lemmiku muusikafestivali ja noah & the whale sai mu lemmikartistiks. augusti defineeris minu jaoks tohutu ootusärevus ja muidugi, absoluutselt suurepärane pille–riin, kellega sai läbi suve seigeldud ning kelle maakodus said veedetud mõned kihvtimad päevad sel suvel. kaks päeva enne minekut korraldas just tena mulle omaenda kodus lahkumispeo, mis oli lihtsalt suurepärane. minu suurim toetaja läbi suve oli ning on seni olnud just pille, niisiis palun, aplaus minu lemmikpunapeale (sorri, mattis) ja aitäh kõige eest!!

gretsu (kes on ecuadoris) tehtud pilt, kui tema ja pillega haapses olime. mina ja saara.

lahkumispidu :D

auce ja tijaga riias

riia loomaaias

see pilt ajab mind nii palju itsitama, et jagan. autoriõigused tijale. :D riias, auce korteris

johanna vanemad

johanna väikevend

johanna ja ta väikeõde jette, tehtud suvel, kui tema maakodus ruusal käisin

elu esimene päris photoshoot tijaga, abiks getter, linnahalli katusel

vahetusaasta algas 14. august kell 9:20, kui astusin evaga lennuki peale. eelmine õhtu oli olnud üks raskeimaid üldse, sest esimest korda üldse tekkisid mu hinge nood kuulsad ebaratsionaalsed kõhklused ja kui ärgates polnud südamepööritus kusagile kadunud. võtsime peale pille ja johanna ning lennujaamas sain vanemate ja kahe lähedasema sõbrannaga oma pool tundi lennujaama kohvikus istuda. jooksin sõna otseses mõttes turvaväravatest läbi, sest ei tahtnud nutma hakata. ma polnud päris kindel, et ma suudaks sinna lennukisse astuda, kui ma seda teinud oleks. kergemaks läks alles järgmisel päeval, kui aastaalgusseminar hønefossis päriselt algas, ja esimene yfu seminar oli lihtsalt suurepärane. hostperega kohtumine oli armas ja juba esimese nädala lõpuks tundsin enda arvates korralikku peretunnet (mõistmata, kui sügavaks ja loomulikuks see tulevikus muutub). esimene koolipäev oli hirmus, kartsin meeletult, eriti teades, et mu perekonnanimi tähendab norra keeles nokut.

mind saatma tulnud pille ja johanna

norra!!!

yfu aastaalgusseminar

võp siiri hønefossis aastaalgusseminaril

september oli nii norrapärane, kui oodata oskasin – perega käisime mitu–mitu korda mägedes matkamas. kõike varjutas aga minu pidev väsimus ja esimesed kultuurišoki nähtused tulid juba septembri alguses, lõviosa selle tekkimises oli see, et mul oli koolis väga raske ja sisseelamist ei tulnud ega tulnud. mängisin esimest korda elus klaverit, sain tuttavaks inimestega, kellest on praeguseks saanud minu parimad sõbrad. käisin bioloogiaklassiga sørlis matkal, mis oli üle ootuste kihvt ja rääkisin esimest korda uute sõpradega norra keeles.

10 kraadiga ujumas, no problem

hostpere :)

esimene sõbranna norras – ansam

keskel connie, kes on vahepeal saanud mu parimaks sõbrannaks

oktoobris sain 18, igatsesin meeletult oma eesti sõpru ning õppisin neid hoopis uuel tasemel hindama. mõned päevad enne sünnipäeva sain hakkama pika puhtalt norrakeelse vestlusega. uusi asju tundus olevat veel rohkemgi kui neid oli olnud septembris. käisin perega oslos ja sõpradega drammenis. kuu lõpus oli yfu sügiskohtumine, kõik oslo läheduses elavad vahetusõpilased hyttas ja metsikut norra elu elamas.

yfu sügiskohtumine

drammen

drammenis lõunatamas

november oli taas pühendatud kirjutamisele – ja november tundus olevat ka see kuu, kui mul oli kogu aeg palju teha, palju kohti, kuhu minna ja inimesi, kellega kohtuda. kuu kõrghetk oli nädalavahetus bergenis eval külas olles. istusime terve õhtu tema ja saksa vahetusõpilase nilsiga ja see oli vast ka hetk, kui mõistsin, miks vahetusõpilased omavahel nii hästi läbi saavad. käisin ka rootsis, sest seal on nii odav, mis oli samuti üks lõbus nädalavahetus. miski ei ületa aga seda eufooriat, mida tundsin, kui panin  novembrikuu viimasel päeval kell 23.58 viimase punkti oma kirjutatud raamatule, mis seekord sai tõesti – hea. kirjutamine aitas mul ka end tegevuses hoida, sest üks keerulisemaid asju oli igavus. uued asjad nähtud, elan tsivilisatsioonist kaugel, kogu aeg on pime, aga voodi on soe.

see ja järgnevad bergenist

hostvend jesper

detsembris ei saanud ma enam aga igavuse eest suurt millegiga põgeneda. reconnectisin oma lapsepõlve parima sõbranna tijaga, leidsin uskumatut rõõmu keemia õppimises. kool muserdas natukene – ehkki sotsiaalelu seal oli muutunud väga mõnusaks, oli mul nüüd õige palju teha ja õppida tundus olevat liigagi palju. olid esimesed tõsisemad konfliktid hostperega ja tagasivaates olen nende üle rõõmus, sest pinge meie vahelt on nüüd kadunud ja detsembrikuu sai ka selleks kuuks, mil minu norra pere sai minu norra pereks. ma armastan neid kõiki ja olen nii väga meeletult rõõmus, et nad olemas on.   viimasele koolipäevale panin punkti jani ja lindaga (eesti tüdruk, kes elab norras, käib minu lähedal koolis) drammenis käies ja owowwowowwow, see oli üks inspireeriv ja lootustandev tripp enne miskit muud. jõulueelsel ajal sain tunda ka päris koduigatsust, aga jõulude ajal oli vaatamata sellele, et maa oli must, jõulutunne suurem kui kunagi varem ja nautisin kõige täiega. pärast jõule jäin haigeks ning tänaseks olen juba nii 83% taas mina ise ja valmis vastu võtma oma esimest uut aastat norras.

conniega drammenis jõulušopingul

yfu jõuluõhtu oslos

jõulusööma (üks viiest)

eile ütles jesper autoga koju sõites miskit taolist, et "ahh, aga sina oled ka meie pere" ja ehkki see oli väike märkus, tegi see mu südame soojemaks, kui seda suudab teha miski muu. 2013 on olnud  väga paljut, aga parim sõna selleks on challenging. aga susi mind söögu, kui ma pole pagana uhke selle üle, kus ma täna olen ja inimese üle, kes ma täna olen.

seda pikka postitust üle vaadates mõistan ma, kui suur aasta on see minu jaoks olnud – esimene, mida ma tõepoolest tahan ja saan taolises postituses kokku võtta. üks suur arenemise aasta on olnud, seest ja väljast. ennekõike olen aga väga elevil uue aasta üle, sest ehkki toredaid hetki on väga palju ja rõõmsaid mälestusi lademetes, on mu norra–aasta esimest osa siiski saatnud see raske osa vahetusaastast. aga kõik on alati öelnud, et teine pool on see eriti äge osa aastast ja just seda ma plaanin ka kogeda. ma olen ootusärev, elevil, tahan 2014–sse sisse sadada kui kahurikuul – näha, teha ja võita.

aga kui eelmisel aastal kadestasin igatpidi johannat, sest tal oli ees "hea pool" vahetusaastast ja oleksin temaga igal juhul kohad vahetanud, siis olen nüüd lõpmata õnnelik, et taoline asi võimalik polnud. see aasta on olnud unustamatu. aitäh kõigile, kes on mulle sõbrad olnud. olete lõpmata kallid. ilusat vana aasta lõppu kõigile!!