???????????????

kuna ma niikuinii ei maga, siis võin ju ka sama hästi kenti kõvemaks keerata ja rääkida viimastest päevadest.

reede õhtul, pärast viimast koolipäeva siis, läksin nedre eikerisse linda sünnipäeva tähistama. ma kinkisin talle the fault in our stars raamatu -- ta oli nii pettunud näoga, kui pakki katsudes mõistis, et tegu on raamatuga, sest nii mina kui tema teame, et ta pole suurem asi lugeja, aga ta nägu lõi niimoodi särama, kui paki avas! talle nii meeldis see film. hea tunne oli. imelik ka -- et tean nii palju oma sõpradest. et neist inimestest, kes vaid kuid varem olid olnud vaid juhuslikud nimed klassinimekirjas, on saanud nii kalliks ja et elu ilma nendeta? mmmm, see mõte on arusaamatu.

pitsa, kokakoola, maasikate, jäätise ja muu toreda järel tuli singstar välja... ja mis seal ikka, jätsin oma häbi ukse taha ja pistsin forelska i lærer'ni ja a-ha-d laulma. ja vanu disney hitte. üürgasime koos conniega best of both worldsi, või üritasime seda teha, sest kumbki ei suutnud naeru hoida. kõik on vist disney fännid olnud kunagi.

rahvas (meie klassikaaslased, ansam ja connie, muhe seltskond!) lagunes pärast nelja või viite tundi laiali ja jäime linda, mina, connie ja nasra linda magamistuppa istuma. rääkisime maast ja ilmast ja nõustusime kõik, et olemine oli ületamatult mõnus ja et linda sünnipäev on olnud üks suur edu. nii suur heldimus oli mul oma sõprade vastu seal. hetkes ja kohas. kella ühe paiku öösel jõudsin koju ja andsin hostvanematele teada, et mul homseks hommikuks plaanid tekkinud olid.

laupäeva hommikupooliku veetsin niisiis äsja juhiload saanud dina ja conniega hønefossituuril. see tee on üks mu lemmikuid, seda mööda sõidan homme hommikul gardermoeni lennujaama, ja see oli esimene, millel oma hostperega esimest korda koju sõitsin, siis aastaalgusseminarilt. väga ilus tee. künkad ja järvefjord ja kollased eralduskriipsud tee peal. hønefossi sõit ja seal olemine (tund ja veerand: nii kaua oli meil parkimine, ja selle ajaga jõudsid nemad hot dogi ja pitsat süüa ja mina kokat juua, jõudsime me natukene kaubanduskeskuses kolada ja tänavaid mööda jalutada) ja tagasitulek olid NII lõpmata mõnusad, et me peatasime poole peal auto ja tantsisime kui viimased totakad põllu peal, fantastic baby kõlaritest paukumas. armastan seda laulu!!! connie filmis seda, ma loodan, et ma seda kunagi ka näen, sest see oli... noh, fantastiline. vikersundis ostsime veel jäätist ja lõpuks åmotisse tagasi jõudes olime tagasi jõudnud tunni hiljem plaanitust. aga isegi dina, kelle lõunaaegsete plaanide pärast me kella kaheks tagasi jõudma pidime, ei kahetsenud hetkegi. jätsime hüvasti, plaaniga teisipäeval kohtuda.

õhtu veetsin kodus, lugedes ja hostisaga jalgpalli vaadates. jälle jube mõnus!

pühapäeval sõitsime perega hommikul vara flåsse, bjørneparki -- karuparki. koht oli hästi nimetatud, nimelt pesitses ses loomaaias kaheksa karu. seal käidud, sõitsime edasi landedragi, teise loomaaeda, kus sai hunte, ilveseid, polaarrebaseid, põhjapõtru ja tavalisi põtru näha. täiesti segane, kui palju ruumi neil on! need loomaaiad nägid välja rohkem kui mets, kuhu olid aiad üles pandud, kui loomaaed. sellest dagsturist jagaksin ma küll aga parema meelegs pilte, sest jutust üksi ei piisa. langedragis sadas suurema osa ajast küll paduvihma ja ma pidin oma kaamerat kaitsma, niisiis pole sealt pea midagi, aga karupargist sain väga kihvte pilte. ma loodan. koju jõudes sõime åmotis hiina restoranis ja ma läksin vara magama, sest mul oli autosõidust senini süda paha.

esmaspäeval istusime taas hommikul vara autosse, seekord sihtmärgiks pealinn. käisime läbi munchi-muuseumist, kuhu ühe särgi jätnud olin ja ülejäänud päeva tuuritasime mööda minu lemmikkohti oslos ja ilusaid kohti, millest hostvanemad teadsid. päeva lõpetasime õhtusöögiga peppes pizzas minu hostõdedega, kes olid äsja naasnud oma mõnepäevaselt rootsi-reisilt. ma olin nii õnnelik, et neid veel korra näha sain, ja koos veel! nad olid mulle rootsist suure paki kommi ka toonud. jeee! (ammu otsas.)

teisipäeva hommikul sõime perega koos hommikust, pärast seda hakkasime kõik omi asju ajama. minu puhul oli selleks siis pakkimine -- mida jõudsalt esimesed kolm tundi edasi lükkasin ja lõpuks asja nii lahendasin, et lihtsalt terve oma kapisisu oma elutuppa tarisin ja siis kohvrisse istusin ja pilti tegin. panin pildi facebooki ja hakkasin siis lõpuks pihta, youtube videod, mida eesti yfukad soovitanud olid, abiks mängimas. kiiresti läks, ja umbes tunniga oli tuba enam-vähem tühi ja kaks kohvrit asju täis.

kella neljaks sõidutas hostema mind vikersundi, kus mul oli enda esimese hostemaga paar otsa kokku tõmmata, ja sealt edasi läksin juba geithusi, et connie ja mari emiliega üks mõnus kokkusaamine ja pildistamine maha pidada. vale, vale, vale!!! läksin siis sisse, kallistasin conniet ja ta ütles, et mari emilie jääb natukene hiljaks. okei. läksime elutuppa, ma ütlesin, et tal on kõik nii ilus korr-- JA SIIS HÜPPASID KÕIK MINU SÕBRAD RÕDULT TUPPA JA VISKASID MIND MILLEGIGA JA HÜÜDSID "ÜLLATUS!!!" ma olin täiesti tumm, ja alles siis, kui mari emilie ütles "tere tulemast oma üllatuspeole" oskasin ma minna ja kõiki ükshaaval kallistada. jesper oli seal!!! ja øst-modumilt maren ja merethe! ja ma lihtsalt vaatasin neid, pisarad silmas, ja panin siis tähele, et see, millega mind visati, olid pisikesed norra lipud.

pitsa ja taco ja norra sjokolaadikook ja jäätis ja imeline muusika mängimas, sain ma teada, et seda pidu oldi plaanitud juba kuu aega! järgmisena võttis mind tummaks see, et ma sain kingitusi. taaskord nutt kurgus, ajas merethe mind naerma hiiglasliku kasti kvikk lunsjite ja linda ja nasra heldima raamatuga norrast. MINE. ma ei tea. ma ulun siin praegu seda meenutades. mängisime lauajalgpalli (ma olen kohutav) ja naersime ja karjusime kui segased ja tantsisime ja ma avastasin, et neil oli sinimustvalge dresscode olnud! ja ma tundsin meeletut õudust mõeldes sellele, et meie vahel on varsti tuhat kolimeetrit. KOLIMEETRIT. kilomeetrit.

keskööks olime seal taas mina, connie, nasra... ja connie väikeõde. nad proovisid meile salsat õpetada ja me rääkisime, jälle, kõigest. ma olen nii lõpmata tänulik, et mul on taolised sõbrad!!!

kolmapäeval sõitsime hostvanematega rootsi. ilm oli ilus ja hinnad olid naljakad. ostsin kirsi- ja vaniljekokat ja kommi. sõin krevetivõileiba ja tundsin üle pikkade kuude taas mereõhku. mõtlesin, et eestisse minek võib täitsa okei olla, sest seal on taoline õhk. laulsin ronides mina kivikuningat. tundsin koduigatsust, mis ses mõttes, et ma olen risti vastupidist tundnud juba nädalaid, oli veider, aga samas ei midagi imestusväärset mu pidevas tunnetekeerises. sõime tagasisõidul, seekord praamiga (sinna olime sõitnud autoga) rootsi lauas. ma jõin solot ja tundsin kergendust taas norrakeelseid silte nähes.

ja täna, täna ma ärkasin, pakkisin natukene, sõin vanematega hommikust ja läksin siis mixi, et connie ja mari emilie ja nasra ja lindaga kohtuda. sõime jäätist ja otsustasime siis minu poole minna. mängisime petanque (sel on miski teine nimi siin küll, ja pallid on palju kergemad ja plastmassist ja vett täis) ja siis meeskondades sulgpalli, mis oli hirmnaljakas ja kihvt, ja siis jõudis äike nii lähedale, et vihma hakkas sadama ja me kolisime keldrielutuppa, minu omasse. kostitasin neid koka ja rootsi kommide ja popkorniga, mängisime rummikubi ja mina pakkisin natuke ja kui connie ära läks, siis kallistasin ma teda kõvemini kui kedagi teist. ma igatsen teda juba praegu.

mari emilie oli viimane, kes läks, ja aitas mul enne minekut veel õhtuks mustikamuffineid teha. rääkisime järgmise aasta 17. maist ja kallistasime pikalt. kuidas sa ütled head aega? ma ei mõista senimaani.

mu hostvanaema, -tädi ja -onu tulid vaid tund pärast mari emilie minekut õhtusöögile. sain kingituseks pool kilo brunosti, sinise kardigani ja hostvanematelt kaks kruusi, mille järele juba nädalaid ohanud olin. sõime krevette, jõime valget veini ja rääkisime viimast korda seniseks. vaatasime õhtu lõpuks veel jalgpalli ja jätsime siis hüvasti. mu hostvanaema nuttis! ma saadan talle eestist postkaardi.

pakkisin veel viimased asjad ja tulin voodisse, kus viimased paar tundi lesinud olen, janiga rääkinud ja blogi kirjutanud. ma tunnen iga viimast kui rakku oma kehas, tunnen põhjatut armastust inimese vastu, kelleks vahetusaasta mind teinud on; kõikide inimeste summa, kes mind ümbritsenud on. ma armastan norrat iga eelmainitud rakuga, ja ma ei tea, kuidas on üldse võimalik head aega öelda. laud on tühi, seal ootavad ees vaid raamat, mille neile tegin, pisike eesti lipp ja postmark minu eesti aadressiga. (ma kaalun praegu kohe lahkumist, öhe, et hüvastijätt olemata jääks, sest vastupidiselt eestist minemisele pole ma seekord kindel, et ma ühes tükis minemisega hakkama saan.)

kallid!