novembrikuu–uu–uuuu

kuna ma olen maailma parim asjade edasilükkaja (prokrastineerija? ma ei tea), siis võtame hetke, et seda blogi näppida. see tähendab, lugeda–kirjutada. ehhee.

vahepeal on asjad olnud vaiksed, vähem vaiksed ja vahepeal õige valjud. asjad liiguvad paremuse poole, ei mingit visti. perega sai ükspäev pikk–pikk (kolm tundi, täpsemalt öelda) jutt maha peetud ja asjad on siin nüüd nii–nii head.

te ei kujuta ette ka, kui glad i brødrene mine ma olen. nii, nii, nii, nii tore on, et mul on vennad, et mul üldse søskenid on. november on raske olnud, aga no see üles–alla elu on minu oma just praegu, just siin. norras østmodumveienil majas 753 teisel korrusel. nanowrimo on raske olnud. mina arvasin, et see saab lihtsam olema, kui eelmine aasta, sest aega on ülegi – aga võta näpust, keerulisem on hoopistükkis. just seetõttu, et nii palju on päevi, mil pole tõesti hetkegi, et kirjutada. aga kui kirjutan, tulevad kõik sõnad, mis tarvis, ja rohkemgi. novembrikuu on nii kiiresti mööda läinud, et mul polnud mahti koolist vaba päevagi võtta, et kirjutada, ehkki plaanisin seda. aga meil on aastaid ja kui juba kolme ja poole kuuga nii palju muutuda võib, siis aastatega muutub kindlasti paljut. ma ei tea. mulle meeldib kirjutada ja miski ei istu mulle nii hästi, miski pole nii loomulik.

aitäh, tija, et sa oled minuga olnud ses nanowrimos. palju õnne pillele!! eesti kommuun sel lehel on nii mõnus, ei suuda oodata järgmist aastat, et saaksin nendega kohtuda.

mina muutun igatahes viisidel, mis on vaat et kahtlased. ma ei tea, kas see on hea või halb. vahetusaasta on imelik. ja nii nii tore!

koolis teen nüüd vaat et kõike kaasa. õpin rakumembraanidest ja formering hos planter–ist kõike, mida õppida annab ja ats tegi mulle isegi polünoomide jagamise selgeks. saaral oli õigus: nad veel jõudsid mind üllatada. aga tõele au andes ei usu ma, et norra või siinne koolisüsteem (lasteaed vs ülikool) mind kunagi üllatamast lõpetavad.

tüdruk piltidel on camilla (ma loodan, et kirjutatakse nii), kes on mari emilie väike õde ja minu naaber. nii armas tüdruk. nagu ma ütlesin, norra ei lõpeta minu üllatamist, ja norrakad niisamuti. (pärast nanowrimot annan ma eesti keele suhtes seks kooliaastaks alla, ma ei saa ise ka aru, mida ma kirjutan…) muuseas leidsin norrast eesti tüdruku ja eestist norra tüdruku. väike maailm, huh. sees on nii soe tunne. kas ma võin selle blogipostituse oma nano word counti lisada? ei või, aga äkki ikka võin? 7000 sõna veel. saab tehtud!

tahan teid lõpetuseks jätta sellega, et asjad on hästi, maailmas on lootust, rasked ajad mööduvad, päike tuleb välja, sõbrad ja pere aitavad kõigest üle saada ja maailm on siin, meil on vaja vaid sellest kõik võtta. elu on uskumatu, mäed on ilusad, isegi, kui seisavad päikese ees kaks kuud ja uni teeb imesid. tulevikku pole vaja karta. pole vaja end sundida. norra on ilus riik, & eesti on ilus riik. üleskasvamine on protsess. inimesed on toredad. ja ma õpin norras palju.

mu rahakott ulub

käisime oslos, jesperi breigitrenn ja õhtul käisime teatris. ma maksin:

• kolm eurot metroopileti eest, millega ÜHE PEATUSE sõitsin*
• seitse eurot teatripileti eest, etendus kestis KAKSKÜMMEND KAHEKSA MINUTIT
• viis eurot pepsi eest, MA JÄLESTAN PEPSIT!!!

ei olnud kõige õnnestunum tuur. november on julm kuu.

* oslo why u so complicated???? elina why u so bad at orienteerumine????

vahetusõpilase lisakilod…

…ei ole nali.

viimased terved püksid nüüd rebenenud, heihoo! jumal tänatud, et meil kodus ainult pisikesed peeglid on.

saatke palun külmakindlaid teksasid mulle.

inimlik loomulikkus ja täiskasvanuks olemine

üheteistkümne kuu pärast olen ma 19 ja siis võin vast tõesti juba vanadust kartma hakata.* ja samas olen täiskasvanuna hakanud kindluse ja otsustamise mõttes just vastusuunas läinud, hakanud asju lahti harutama, ja see ongi vist ainus šanss minul õnnelik tulevik saada.

nagu eelmiselgi aastal, paneb nanowrimo mind mõtlema kõigest, mis elus oluline ja vähem oluline. uued avastused, uued mõtteviisid ja muutuvad väärtushinnangud. terve edasine elu kõrgub korraga hirmutavalt ja nii-nii lootusrikkalt ja see on omavahel läbipõimunud, veider ja vajalik ühekorraga.

seisin eile õhtul peegli ees, hingeõhk seda läbipaistmatuks värvimas, ja korrutasin endale peegli eest ühtainsat lauset. mul pole tahtmist seda veel veel siia kirjutada, sest alles eile oli esimene kord umbes kaheteistkümne aasta jooksul, kui ma lubasin iseendal seda mõelda. aga võin küll üht öelda: ma hakkan iseenda unistusi taga ajama, alatiseks, ja kui ma selle unustan, on see postitus siin, et mulle seda meenutada. ja kui sul on pimedat usku, aja ka oma unistusi taga. motivatsiooni leiad sellest, et astud oma mugavustsoonist välja ja teed midagi enneolematut iseenda jaoks. (pole vist kuigi raske aimata, mis minu suur - ja samas nii lihtne - avastus oli, aga äkki ongi nii toredam.)

ma ei tea, mis järgmiseks saab, aga üks lihtne, naljaga öeldud lause eile öösel kell kolm, kui und ei olnud, võis ühe lahmaka lumepalli veerema panna. äkki tuleb sest lõpuks laviin. 

kas teile meeldib mu blogi lugeda? kas te viitsite seda samas tempos terve selle aasta lugeda? või peaks ma pilte edasi klõpsima ja jagama ainult seda, mis mult oodatud? retoorilised küsimused, aga vastata võid ikkagi, mulle meeldiks. aga mul on nii halb kriitikataluvus. mu kõht kuivab kokku ja liblikate asemel - mis on seni vist mu lemmiktunne üldse - on õõnes tunne.

minu eelmise aasta projektist.
ma pole enam see inimene, aga ma ei tea, kas see on hea?

ehk vaade minu mõtteisse väljaspool vahetusõpilane olemist. 

*see oli nali, muidu.

bergen

9.–10. november

käisin eva juures, kelle blogi link on siin (see viimane postitus uaauu) ja kui ma rohkem ei blogi, siis tabas mind surm läbi tema raevu, et ma temast tehtud pilte postitasin hehe.

kudumigrafiti või kuidas seda kutsutakse – norraski!

the great city of bergen

nii ilus, eks? heia norge!!!

selle pildi tegemiseks andsin tänavamuusikule 14 krooni (kaks eurot), ta mängis ilusasti ja ma ei tahtnud parasiit olla, et mina pildi saan ja tema raha mitte.

eva ja saksa vahetusõpilane nils, kes elab nii 20 minutit bergenist, eva 30 vastu. olen ma kade? jaa, olen.

hipsterlinnaosa tervitus: jalanõud seinal. aga miks mitte? edasi sukeldume just sinna kanti:

peaaegu ostsin coexisti vinüüli. peaaegu.

kõige pikema osa õhtust istusime miskis baaris, kus sai õues ka istuda. rääkisime ja rääkisime, norrast ja elust ja kõigest ja ahhhhh, kui tore oli! vahetusõpilased on tõesti kõige suurepärasemad üldse.

hommikul rongijaamas

eva pole isegi fookuses ja ikka näeb parem välja, kui mina….no ausalt :D

kui norra satute ja raha on meeletult, minge sinna. kirsikokad ja küpsised ja kõik jutud.

rong, milles ma reede ööl ja pühapäeval seitse tundi istusin. minnes magasin suurema osa ajast, tulles üritasin lugeda, aga aknast paistev oli nii ilus, et keskendumist oli raske hoida muul, kui aknast paistval vaatel.

rongijaam… kuskil. meile anti kolmel korral võimalus viis minutit jalgu sirutada. sumpasin lumes. nii–nii–nii kihvt!

 ja siis läks lõpuks kottpimedaks ja ma sain lõpuks oma lugemisele keskenduda. :D

seni paar kõige suurepärasemaid norras veedetud päevi. eva hostpere oli nii super, vaatasin norra tähelahingu (laulusaade) finaali, sest neil oli telekas ja… ohhh. uskumatult tore.