nå... å telle stjerner, selv om bare det, det går bra

üle-üle-eelmine reede rääkisin tugiisikule oma kahtlustest, mõtetest ja ootustest ja pärast nädalavahetust ütles mu hostema mulle, et yfu otsib mulle uut peret. ma siiamaani ei usu, kui kähku see käis. aga eks nii on, kiiresti mind võeti ja kiiresti ma läksin ka. see kõlab jube dramaatiliselt, mis? ma olen seda lõiku mitu korda ümber kirjutanud, aga ma ei oska väljendada seda, mis olukord on. ma arvan, et seepärast ongi nii palju vahetusõpilasi, kes kirjutamise jätavad-- selle elu jaoks pole enam eesti keeles sõnu, võimatu on autentselt kirjeldada neid temperamente ja inimesi, mis uues riigis on. aga eks ma proovin.

hommikune vestlus oli järsk, külm, solvunud, ehkki nii mina kui hostema tahtsime mõlemad sama-- minu kolimist. mitu paanilist vestlust evaga (aitäh!) hiljem istusid hostema ja hostisa maha, mina toetusin kiiktooli seljale ja rääkisime nii pikalt, et mu kurk kuivas kinni, jagasime kogemusi ja mõtteid ja ma sain esimest korda elus aru, miks on vaja oma tehtut analüüsida. hilisõhtul tuli hostema taas mu tuppa ja ütles, et minu tugiisiku pere saab hea meelega mu asenduspereks-- kuni uut pere otsitakse. see oli talvevaheaja esimene õhtu.

vaheaeg oli kolmas, mis mul norras olnud (ja on eelviimane enne suve) ja seni toredaim. pinge, mis oli end igasse maja nurka laadinud, vabanes esmaspäeval ühekorraga ja nautisime lihtsalt üksteise seltskonda, seekord põhiliselt hostvanemate ja hostema äsja mehhikost naasnud tütre mariaga, sest mattis ja casper olid vaheaja oslos ema juures. käisime ükspäev ujulas, kus ületasin end kord korra järel. ujusin ja hüppasin ja naersin. vesi oli neli meetrit sügav. vaheaja eeviimasel õhtul vanas peres oli rekekveld (krevetiõhtu), mis näeb välja taoline:

igas norra toidupoes on külmikute juures eraldi sügavkülmik tervetele külmutatud krevettidele. rekekveldil pannakse ülessulanud krevetid kaussi ja kõigi ülesanne on neid endale puhastada, mida siis värskele leivale panna, koos majoneesi, või, tilli, sidrunimahla ja meie kodus, mis on ebaharilikum, valge sibulaga. ma ei söönud enne norrasse tulemist krevette, aga siin proovin ma kõike, ja püha lehm, kui tore, sest mingi hetk on mulle krevetid maitsema hakanud. kõrvale juuakse valget veini. mulle oli ka klaas pandud.

hostisa "sa ei pea muidugi veini jooma, kui sa ei taha."

hostema "muidugi muud meil pole, ma unustasin vett tuua... nii et. jah."

(kõik naeravad.) (mina ühinen esimest korda hostperega veinijoomises ja tunnen end läbi õhtu väga täiskasvanulikult.)

maria! ma pole kindel, kas olen teda varem pildile püüdnud, aga kui pole, siis see igaks juhuks. 

ma ei suuda kirjeldada seda, kui mõnus õhtu oli, kui palju naeru ja rõõmu. niisiis oli esmaspäeval juba päris kurb. ja nii kurb, kui ma olin oma esimesel õhtul siin åmotis, olen ma olnud vaid oma esimesel päeval norras, kui mul oli suurem koduigatsus, kui on olnud kunagi hiljem. rääkisin skypes emaga, et eesti keelt kuulda ja lohutust saada ja mõtlesin, et mis jamaga ma nüüd hakkama saanud olen. vaatasin oma kompse ja ei kujutanud ette, kuidas ma lahti pakin. või kas on üldse mõtetki, äkki leiab yfu mulle uue pere-- sest tugiisiku pere oli teatavasti vaid asenduspere.

hommik tuli 14 tundi hiljem ja ma jooksin kooli, et viimased kaks ja pool tundigi kaasa teha. ja õhtul naersime hostperega selle üle. pere vahetamine siis, kui vahetusaastast on alles vaid viimane kolmandik on rusuv, sest ükskõik kui hoolega proovida või kui palju rääkida, on tunne samasugune, kui esimest korda oma esimese vahetusperega kohtudes, aga nüüd pole enam seda aega ega tahet ettevaatlik olla, kikivarvukil käia või üleüldiselt... oodata. sest nüüd on aeg kõik võtta ja endast sada protsenti anda. lõpusirge.