1080 tundi

mul on üks lemmikkoht, kuhu minna, kui ma tahan mõelda. seal lõhnab pärast vihma nii hästi.

(seal kaks kuud tagasi, conniega pühapäeva hommikul.)

ma mäletan seda kannatamatut tunnet, mis mind läbi iga hetke eestis näris. 150 päeva vahetusaastani. 99 päeva. 69. 45. kuu. 29 päeva. miks aeg nii aeglaselt läheb???

ma mõtlen praegu ajast väga vähe. iga kuu-paari tagant löön google'isse sisse "how many days until" ja arvutan. alati on aega. praegugi on aega. aga kui ma mõtlen sellele kannatamatusele, mis minus oli, kui ootasin, et eesti kool läbi saaks ja viimaseid kohtumisi ja täiesti spontaanselt pillega lahkumispeo korraldasin... seda pole enam kusagil. mulle on nii kaua aega tundunud, et terve igavik on olnud ja terve igavik on veel ees, aga 45 päeva on ebareaalne. mida see tähendab? 45 päeva minu lemmikkohta künka otsas? 45 päeva kaheksakilomeetriseid matki kolmapäeva õhtutel? 45 päeva lindat, dinat, amaliet, ansami, conniet ja minu hostvanemaid? üks hetk peab kätte jõudma hetk, kus sellest enam ei piisa.

võib-olla teeb minu lahkumismõtet kergemaks see põnevus, mis mind eestis ootab. uus kodu, uus klass, uued ained, uus vanus, kõik läbi minu värvitud prillide. asjad ei jää samaks, mind ootab ees palju ja palju uut. aga sellest ei piisa ja ma ei tea, kas eestist enam kunagi piisama saab. aga et asi liiga diibiks ei kisuks, palun -- paula ja muffinid (ja mr. erikssen):

ma sain laupäeval paulaga kokku, sest ta oli terve nädala oslos. terve iluvõimlejagrupp eesti keeles rääkijaid. uuesti bussi istudes, et koju sõita, tundsin samasugust kergendust nagu sügisel end suurest norrakeelsest koosviibimisest vabandades ja oma tuppa, vaikusesse minnes. eesti keel on ilus, aga see on müra. ma ei mäleta enam, millal mulle norra keelest ei piisanud, millal viimati pidin seda inglise keelega täiustama. norra keel ja norra inimesed. minu keel ja minu inimesed.

see mõte jäi küll ühele teisele kõvasti alla: paulat oli üle mõistuse tore näha! ja see, mida nad norsk militærtattool tegid, oli uskumatu. tõsiselt. ma ei mõista, kuidas on võimalik ennast nii palju painutada või kuidas hüppavad kaks inimest korraga ühest pisikesest rõngast läbi või kuidas neid rõngaid nii kõrgele õhku visatakse nii, et absoluutselt kõik kätte tagasi saadakse. ja paula ise! mõni asi ka ei muutu. tema eksistents annab mulle lootust. 

toredaid asju on aga veel palju ees. laupäeval on 17. mai ja järgmine kolmapäev tuleb juba paps külla. ma kardaks, kui ma poleks nii elevil. mul on tunne, nagu ma oleks üheksa kuud temast rääkinud, kui üleilmalikust nähtusest, ja nüüd tuleb ta lõpuks siia. kui teie pere ei hinda, tulge norrasse vahetusaastale. pole midagi toredamat.