mulle anti norras 317 päeva.

ja ma olen iga viimase kui päeva eest lõpmatult tänulik. see aasta on olnud niisama künkaline kui minu vahetusmaa, muudkui üles ja alla. ma ei tunne enam ära inimest, kes 14. augusti hommikul lennukile istus, aga sellest pole midagi, sest liikumises olles tunnen ma end paremini, kui kusagil mujal.

aitäh kõigile, kes on minuga olnud läbi selle aasta, ja eriti suur tänu minu eesti pappale, tänu kellele see kõik võimalikuks sai; ja YFU vabatahtlikele eestis, kes mus metsiku vahetusaastatuhina leekima lõid!

jõuan eestisse bussiga teise juuli õhtul kell kaheksa, falgi teele, pärast kolmekümne kuue tunnist bussisõitu eesti eurooplastega. senikaua venitan veel end läbi lõpusirge, siit lennujaamast aastalõpuseminarile berliinis. aitäh, eesti, aitäh, norra! olete mulle armsad.

???????????????

kuna ma niikuinii ei maga, siis võin ju ka sama hästi kenti kõvemaks keerata ja rääkida viimastest päevadest.

reede õhtul, pärast viimast koolipäeva siis, läksin nedre eikerisse linda sünnipäeva tähistama. ma kinkisin talle the fault in our stars raamatu -- ta oli nii pettunud näoga, kui pakki katsudes mõistis, et tegu on raamatuga, sest nii mina kui tema teame, et ta pole suurem asi lugeja, aga ta nägu lõi niimoodi särama, kui paki avas! talle nii meeldis see film. hea tunne oli. imelik ka -- et tean nii palju oma sõpradest. et neist inimestest, kes vaid kuid varem olid olnud vaid juhuslikud nimed klassinimekirjas, on saanud nii kalliks ja et elu ilma nendeta? mmmm, see mõte on arusaamatu.

pitsa, kokakoola, maasikate, jäätise ja muu toreda järel tuli singstar välja... ja mis seal ikka, jätsin oma häbi ukse taha ja pistsin forelska i lærer'ni ja a-ha-d laulma. ja vanu disney hitte. üürgasime koos conniega best of both worldsi, või üritasime seda teha, sest kumbki ei suutnud naeru hoida. kõik on vist disney fännid olnud kunagi.

rahvas (meie klassikaaslased, ansam ja connie, muhe seltskond!) lagunes pärast nelja või viite tundi laiali ja jäime linda, mina, connie ja nasra linda magamistuppa istuma. rääkisime maast ja ilmast ja nõustusime kõik, et olemine oli ületamatult mõnus ja et linda sünnipäev on olnud üks suur edu. nii suur heldimus oli mul oma sõprade vastu seal. hetkes ja kohas. kella ühe paiku öösel jõudsin koju ja andsin hostvanematele teada, et mul homseks hommikuks plaanid tekkinud olid.

laupäeva hommikupooliku veetsin niisiis äsja juhiload saanud dina ja conniega hønefossituuril. see tee on üks mu lemmikuid, seda mööda sõidan homme hommikul gardermoeni lennujaama, ja see oli esimene, millel oma hostperega esimest korda koju sõitsin, siis aastaalgusseminarilt. väga ilus tee. künkad ja järvefjord ja kollased eralduskriipsud tee peal. hønefossi sõit ja seal olemine (tund ja veerand: nii kaua oli meil parkimine, ja selle ajaga jõudsid nemad hot dogi ja pitsat süüa ja mina kokat juua, jõudsime me natukene kaubanduskeskuses kolada ja tänavaid mööda jalutada) ja tagasitulek olid NII lõpmata mõnusad, et me peatasime poole peal auto ja tantsisime kui viimased totakad põllu peal, fantastic baby kõlaritest paukumas. armastan seda laulu!!! connie filmis seda, ma loodan, et ma seda kunagi ka näen, sest see oli... noh, fantastiline. vikersundis ostsime veel jäätist ja lõpuks åmotisse tagasi jõudes olime tagasi jõudnud tunni hiljem plaanitust. aga isegi dina, kelle lõunaaegsete plaanide pärast me kella kaheks tagasi jõudma pidime, ei kahetsenud hetkegi. jätsime hüvasti, plaaniga teisipäeval kohtuda.

õhtu veetsin kodus, lugedes ja hostisaga jalgpalli vaadates. jälle jube mõnus!

pühapäeval sõitsime perega hommikul vara flåsse, bjørneparki -- karuparki. koht oli hästi nimetatud, nimelt pesitses ses loomaaias kaheksa karu. seal käidud, sõitsime edasi landedragi, teise loomaaeda, kus sai hunte, ilveseid, polaarrebaseid, põhjapõtru ja tavalisi põtru näha. täiesti segane, kui palju ruumi neil on! need loomaaiad nägid välja rohkem kui mets, kuhu olid aiad üles pandud, kui loomaaed. sellest dagsturist jagaksin ma küll aga parema meelegs pilte, sest jutust üksi ei piisa. langedragis sadas suurema osa ajast küll paduvihma ja ma pidin oma kaamerat kaitsma, niisiis pole sealt pea midagi, aga karupargist sain väga kihvte pilte. ma loodan. koju jõudes sõime åmotis hiina restoranis ja ma läksin vara magama, sest mul oli autosõidust senini süda paha.

esmaspäeval istusime taas hommikul vara autosse, seekord sihtmärgiks pealinn. käisime läbi munchi-muuseumist, kuhu ühe särgi jätnud olin ja ülejäänud päeva tuuritasime mööda minu lemmikkohti oslos ja ilusaid kohti, millest hostvanemad teadsid. päeva lõpetasime õhtusöögiga peppes pizzas minu hostõdedega, kes olid äsja naasnud oma mõnepäevaselt rootsi-reisilt. ma olin nii õnnelik, et neid veel korra näha sain, ja koos veel! nad olid mulle rootsist suure paki kommi ka toonud. jeee! (ammu otsas.)

teisipäeva hommikul sõime perega koos hommikust, pärast seda hakkasime kõik omi asju ajama. minu puhul oli selleks siis pakkimine -- mida jõudsalt esimesed kolm tundi edasi lükkasin ja lõpuks asja nii lahendasin, et lihtsalt terve oma kapisisu oma elutuppa tarisin ja siis kohvrisse istusin ja pilti tegin. panin pildi facebooki ja hakkasin siis lõpuks pihta, youtube videod, mida eesti yfukad soovitanud olid, abiks mängimas. kiiresti läks, ja umbes tunniga oli tuba enam-vähem tühi ja kaks kohvrit asju täis.

kella neljaks sõidutas hostema mind vikersundi, kus mul oli enda esimese hostemaga paar otsa kokku tõmmata, ja sealt edasi läksin juba geithusi, et connie ja mari emiliega üks mõnus kokkusaamine ja pildistamine maha pidada. vale, vale, vale!!! läksin siis sisse, kallistasin conniet ja ta ütles, et mari emilie jääb natukene hiljaks. okei. läksime elutuppa, ma ütlesin, et tal on kõik nii ilus korr-- JA SIIS HÜPPASID KÕIK MINU SÕBRAD RÕDULT TUPPA JA VISKASID MIND MILLEGIGA JA HÜÜDSID "ÜLLATUS!!!" ma olin täiesti tumm, ja alles siis, kui mari emilie ütles "tere tulemast oma üllatuspeole" oskasin ma minna ja kõiki ükshaaval kallistada. jesper oli seal!!! ja øst-modumilt maren ja merethe! ja ma lihtsalt vaatasin neid, pisarad silmas, ja panin siis tähele, et see, millega mind visati, olid pisikesed norra lipud.

pitsa ja taco ja norra sjokolaadikook ja jäätis ja imeline muusika mängimas, sain ma teada, et seda pidu oldi plaanitud juba kuu aega! järgmisena võttis mind tummaks see, et ma sain kingitusi. taaskord nutt kurgus, ajas merethe mind naerma hiiglasliku kasti kvikk lunsjite ja linda ja nasra heldima raamatuga norrast. MINE. ma ei tea. ma ulun siin praegu seda meenutades. mängisime lauajalgpalli (ma olen kohutav) ja naersime ja karjusime kui segased ja tantsisime ja ma avastasin, et neil oli sinimustvalge dresscode olnud! ja ma tundsin meeletut õudust mõeldes sellele, et meie vahel on varsti tuhat kolimeetrit. KOLIMEETRIT. kilomeetrit.

keskööks olime seal taas mina, connie, nasra... ja connie väikeõde. nad proovisid meile salsat õpetada ja me rääkisime, jälle, kõigest. ma olen nii lõpmata tänulik, et mul on taolised sõbrad!!!

kolmapäeval sõitsime hostvanematega rootsi. ilm oli ilus ja hinnad olid naljakad. ostsin kirsi- ja vaniljekokat ja kommi. sõin krevetivõileiba ja tundsin üle pikkade kuude taas mereõhku. mõtlesin, et eestisse minek võib täitsa okei olla, sest seal on taoline õhk. laulsin ronides mina kivikuningat. tundsin koduigatsust, mis ses mõttes, et ma olen risti vastupidist tundnud juba nädalaid, oli veider, aga samas ei midagi imestusväärset mu pidevas tunnetekeerises. sõime tagasisõidul, seekord praamiga (sinna olime sõitnud autoga) rootsi lauas. ma jõin solot ja tundsin kergendust taas norrakeelseid silte nähes.

ja täna, täna ma ärkasin, pakkisin natukene, sõin vanematega hommikust ja läksin siis mixi, et connie ja mari emilie ja nasra ja lindaga kohtuda. sõime jäätist ja otsustasime siis minu poole minna. mängisime petanque (sel on miski teine nimi siin küll, ja pallid on palju kergemad ja plastmassist ja vett täis) ja siis meeskondades sulgpalli, mis oli hirmnaljakas ja kihvt, ja siis jõudis äike nii lähedale, et vihma hakkas sadama ja me kolisime keldrielutuppa, minu omasse. kostitasin neid koka ja rootsi kommide ja popkorniga, mängisime rummikubi ja mina pakkisin natuke ja kui connie ära läks, siis kallistasin ma teda kõvemini kui kedagi teist. ma igatsen teda juba praegu.

mari emilie oli viimane, kes läks, ja aitas mul enne minekut veel õhtuks mustikamuffineid teha. rääkisime järgmise aasta 17. maist ja kallistasime pikalt. kuidas sa ütled head aega? ma ei mõista senimaani.

mu hostvanaema, -tädi ja -onu tulid vaid tund pärast mari emilie minekut õhtusöögile. sain kingituseks pool kilo brunosti, sinise kardigani ja hostvanematelt kaks kruusi, mille järele juba nädalaid ohanud olin. sõime krevette, jõime valget veini ja rääkisime viimast korda seniseks. vaatasime õhtu lõpuks veel jalgpalli ja jätsime siis hüvasti. mu hostvanaema nuttis! ma saadan talle eestist postkaardi.

pakkisin veel viimased asjad ja tulin voodisse, kus viimased paar tundi lesinud olen, janiga rääkinud ja blogi kirjutanud. ma tunnen iga viimast kui rakku oma kehas, tunnen põhjatut armastust inimese vastu, kelleks vahetusaasta mind teinud on; kõikide inimeste summa, kes mind ümbritsenud on. ma armastan norrat iga eelmainitud rakuga, ja ma ei tea, kuidas on üldse võimalik head aega öelda. laud on tühi, seal ootavad ees vaid raamat, mille neile tegin, pisike eesti lipp ja postmark minu eesti aadressiga. (ma kaalun praegu kohe lahkumist, öhe, et hüvastijätt olemata jääks, sest vastupidiselt eestist minemisele pole ma seekord kindel, et ma ühes tükis minemisega hakkama saan.)

kallid!

homme pakin

täna, aker bryggel, oslos

ma olen järgmine nädal eestis???

arvutis ootab 732 pilti ees, ja YESi lõpuks tekib neid kindlasti vähemalt niisama palju juurde. hõissaa!

edit: pakkisin.

viimane koolipäev!

hei! tulen just linda sünnipäevalt ja olen rampväsinud, ja homme hommikul sõidame dinaga hønefossi, aga ma pean enne magamaminekut jagama enda viimast koolipäeva rosthaug videregående skoles. 

läksime kaheksaks kooli. jaotati meid viite meeskonda, klassinimekirja järgi, ja kõik pidid viis küsimust mõtlema, nii et iga grupp pidi 20 küsimusele vastused leidma. lõbus oli! palju küsimusi jalka mm-ist, monu küsimusele "fennek on...?" ei teadnud mitte kui keegi vastust! (fennek on üks rebaseliik.) kui quiz läbi, oli meil veerandtunnine paus enne filmivaatamist. see sai läbi ja siis. ja siis ütles meie klassijuhataja ingjerd, et nonii, viimane kord kui elina ja eleanor meie klassis on, vahas poeetilist kiitust ja lubas järgmise õppeaasta alguses minu eksamiks kirjutatud essee "mis on tüüpiline norra" ette lugeda. ahahah. igatpidi armas ja igatpidi tore! andis meile mõlemale siis norrakeelse raamatu, mille raamatukogu meile "annetanud" oli, kaardi kõigi klassikaaslaste nimedega ja pakitud kingituse. klass plaksutas, kõvasti, ja mul tuli vaat et pisar silma. eleanor ei saanud suurt midagi toimuvast aru, sest ta norra keelt ei räägi, aga ma usun, et temagi oli liigutatud.

vaatasime siis filmi, dumb & dumber, mis oli üllatavalt naljakas (vetsuhuumor oli mööda, aga muidu oli lõbus). see oli klassi soov olnud seda vaadata. kui see läbi, ütles ingjerd veel paar viimast sõna ja siis. ja siis tulid kõik klassikaaslased ja kallistasid meid. viimane kui üks. mul oli lendamise tunne. mõtlesin, kuidas ma kõigi nimesid tean. ja kuidas mul on kõigist kas või pool head mälestust. hea oli. nii hea. ma ei oodanud sellist lõppu, tõesti kohe absoluutselt ei oodanud, mitte midagigi sellest, sest kooliaasta lõppeb siin niisama mittepidulikult kui algab. kõndisin koos lindaga koolist välja, rahu ja rõõm südames.

takk for meg, rosthaug!

"mis väärtused jäävad?"

käisin täna üksi turil, esimest korda, jõe ääres, kell 20-21. vesi oli soe, õhk oli jahe.

mina, eia, dina, connie, helene, silje, mari emilie.

laupäeva õhtu, dina 18. sünnipäev

eia ja dina

pühapäeva hommik, geithusis piknikul

hea nädalavahetus oli. väga hea.

lähen nüüd üles ja vaatan hostisaga jalgpalli.

käisime hostemaga täna jões ujumas. ma pole kunagi varem jões ujunud. jooksin just enne välja tulemist tagasi sisse ja pistsin pea vee alla. juuksed kuivavad senini. vesi oli neliteist või viisteist kraadi. norras on jõevesi külm, sest lumi sulab veel praegugi mägedes.

luiged olid meist kümne meetri kaugusel.

uskumatu elu. uskumatu.

norwegian wood ja minu hetked.

ma mõtlen täna õhtul, et ei hakka enne kahte voodisse ronimagi -- niikuinii ma magama ei jää. nii palju mõtteid on. äraminek. hüvastijätt. lõpukingitus. viimane kord, kui just seda inimest näen. kas ma unustan norra keele. yes. kas saksamaa võidab esmaspäeval. mida jan juua tahab, kui esmaspäeval jalkat vaatame, sest kokakoolat ta ei joo. kas ma peaks gagi või vhksse viimase hetke avalduse andma, et rootsi keelt õppida. kas minna eestis tööle või mitte. millal me kinno läheme. kas ostan munchi t-särgi. ja nii edasi.

eile sai kool kella poole kaheteistkümnest läbi, aga mina pidin alles 12 mari emiliega kokku saama, niisiis istusin kooli esimese korruse nurka, kus jani sõbrad tihti hängivad. kõigil oli tund -- noshel nähtavasti mitte, sest ta oli sealsamas, vast ehmatunud, et keegi tema nurga omale võtnud. noshe on tüdruk jani klassist. aga siis tuli ta hoopis minuga rääkima ja me rääkisime oma pool tundi, eestist ja norrast ja reaalainetest ja ma jagasin talle edasijõudnute mate ja IT kogemusi, sest ta võtab järgmine aasta needsamad ained. (ma kahetsen mõneti, et inglise keele asemel keemiat ei võtnud, aga kuna nii tore oli mu inglise keele õpetajat teadma saada, pole see liiga suur kahetsus.) 11:55, kui tund lõppes, tulid jani sõbrad ilma janita sinna ja vaatasid mind suu ammuli. kuidas ma norra keelt oskan. jan ei taha norra keelt õppida, han er glad i engelsken, ütlesin ma. nad noogutasid ja mari emilie tuli, ja natuke hiljem connie, ja inimesi oli nii palju, et naljakas oli. võtsin mari emilie koti ja läksin koju.

lõunasöök, tund und, dušš, kott kokku, ja läksin 15:15 oslo bussi peale, kaasas viissada krooni, telefon ja matpakke, mille bussis ära sõin. spordileib juustuga. otsisime oslos kolmveerand tundi mulle kampsunit ja saime siis poeomanikult kuulda, et seda ei toodeta enam ja alles on vaid lastesuurused ja XL. nojah siis. läksime metroo peale. pilet 30 krooni. ükskõik, milline liin, lääne poole. neli peatust. majorstua, või majorstuen, nagu peenes oslos öeldakse.

ekslesime ja jõudsime lõpuks frognerbadet-sse tänu vast viiekümne aastasele mehele, kes meist mööda kiirustas, kenti särk seljas. no kuhu mujale ta läks. istusime muruplatsile, päike meid kõrvetamas, ja kuulasime violet roadi viimast laulu -- face of the moon. hea, hea tunne. hea laul ka, üks kahest, mida kodus kuulasin, kui teada sain, et nad tromsøst pärit. väga festivalitunne, positivus, ja nii edasi.

käisime ringi. ostsin kokat ja roosa särgi, rääkisin natukene vabatahtlikega. veel üks asi, milleks tagasi tulla. reisimine jääb mul vist pikaks ajaks tallinn-oslo-tallinn marsruuti järgima. (connie saab novembris 20, kuidas ma saan mitte tulla?)

kell 20:45 olin ma rahutumast rahutum. vaatasin huult närides inimesi oma ümber. tõusin püsti ja seisin kolmandasse ritta, mari emilie rõõmsalt mu kõrval, festivalimelust joobunud, sest ta polnud  taolisel kunagi varem käinud. rootsi lippudega tüdrukud ja kolm rootsi keeles rääkivad poissi õludega seisid meie ees, ja meie ümber oli mägede viisi kenti-pluusidega inimesi.

ja siis pandi must kardin ette. minut hiljem hakkas muusika. nägime paari vilkuvat tuld ja hakkas muusika, ma ei mäleta, mis laul, aga nagu paljude kenti lauludega, teadsin ma vaid laulu olemust, mitte sõnu. ümisesin kaasa. naersin, äkki on muusika plaadilt -- nad ei tahtnud norrasse tulla, nad on stockholmis ja valmistavad kentfesti ette... pole võimalik, et nad on siin. mitu minutit möödus, segadus rahva seas. ja siis tõmmati kardin eest.

ma hakkasin nutma. ma ei saa seda muudmoodi kirjeldada. joakim berg seisis minust mõne üksiku meetri kaugusel, ketid teksade küljes ja nähes välja kui the smoothest motherfucker alive. pole teisi sõnu tema kohta, mitte eesti keeles. (olgu, valetan, ma hakkasin juba palju varem nutma -- kui muruplatsil istusime, ja kokatopsi tühjendasin, ja siis laval nägin trumme, millel kirjas kent. aga siis vaid hetkeks.) käed üles, vehkimas, kõik. ma ei suutnud temalt pilku tõsta. ma ei tea, mida ma oodanud olin, aga joakim oli midagi täiesti tundmatut, võõras objekt minu orbiidil, aga nii huvitav, nii kütkestav. hämmastav. säras eredamalt kui minu süda. 

ma mõtlesin rongiga koju sõitest, millest blogin. kirjutan lihtsalt "unustamatu õhtu; ei tea kunagi, mil saab su vahetusaasta parim silmapilk olema." või minu jutt esimestest. lihtsalt hunnik hüüumärke ja laulusõnad la belle epoque'ile -- "jag är halvåret av mörkret, i landet som gud glömde -- ma olen poolaasta pimedust maal, mille jumal unustas", mehest, kes mulle õlut peale kallas ja mina arvasin, et vihma hakkas sadama? aga nüüd sai nii.

kent. kent pole minu jaoks üks lemmikbänd; ma pole neid viimased paar aastat kuigi palju kuulanudki. midagi palju enamat. aga kent oli põhjus nii paljudeks esimesteks kordadeks mu elus, ja kent oli esimene, mis tekitas mus põhjamaaigatsuse, ja lõi mu põhjamaaunistuse. nii et kui ma hakkasin 13. juunil, oslos, oma norra sõbrannaga norwegian woodil joakim bergi nähes ja "jag lämnade mitt land" kuuldes nutma, siis minu jaoks on see täiesti arusaadav. põhjendatav.

neljateistaastasena kirjutasin endale kirja neli aastat tulevikku, kus ühes reas seisis: "kas põhjamaa mõlgub veel su mõtteis?" ja nüüd olen ma siin. kõik mu valikud, otsused, top 25 kuulatud laulud, iga kirjutatud sõna... kõik tõi mind siia, norra kuningriiki. jeg kunne ikke være mer glad i mitt landet, og alt det handler, norske ord og jævla preposisjoner, fordi ærlig talt, uten for å tvile i et sekund, jeg har aldri vært så lykkelig som jeg er her. det finnes ikke ord, ikke i engelsk eller norsk eller estisk, et ord eller ti, så mye større enn bare takk, til å si hvor takknemlig jeg er, for alle de ubehagelige mennesker hvem sin hatefulle ord hadde meg å føle meg liten, stenge meg inne i rommet mitt og lytta på ensamheten, og drømme om norden. fordi når er jeg her, og jeg elsker livet, kanskje for den første gangen i livet.

ma ei oskagi enam midagi öelda. olen väga tänulik ka kõigile headele ja lahketele ja suure südamega inimestele, kes väärivad rohkem sõnu, kui mul öelda on kell kaks öösel, ja keda ma nii väga armastan. ma olen selle aastaga kohtunud rohkemate inimestega, keda nüüd kalliks pean, kui neid vanasti kokku oli, ja ausalt? mul on nüüd palju rohkem ruumi. ma oskan hingata.

aitäh, jocke, aitäh, sõbrad, aitäh, sõnad, et mul end väljendada aitate.

(alt har sin tid.)

10 kuud norras.

sain eile yesi info ja tundsin esimest korda põnevust -- ei, esimest korda põnevust, mis oli nii suur, et pani mu lahkumisärevust unustama.

ma sain inglise keele teise poolaasta...... kuue!

palju õnne, elina!!!!!!!!!!!!!! karjun iseendale.

TRE DAGAR.

inget växer.

lyssna på kent känns som de förste månederna i norge, att lyssna til dette språket, men förstå ingenting. jag kännar hvor mange fel jag tar i denne teksten, men A for effort, (inte sant)?

alla för alla, en för en -- det är tvärtom det vi lärt oss i min första skola. men det har blivit min favoritlåt deras, la belle epoque, vacker faktiskt.

men det är en chans att se hur mycket jag har læert, verkligen. till minne av dessa dagar och veckor då jag var så osäker.

det har varit för många fel i det här inlägget redan, så jag lämnar det vid en adjö.

(nej, svenska låter bättre än det är skrivet. jag fastnar med norska.)

värviline norra

connie & mari emiliega drammenis

31.05

øst-modumis

31.05-1.06